Anatoomikumist toodi piiskop Platon tema koju Tartus Magasini tänav 1, kus ta pandi piiskopi riietesse. Õigeusu preestrid seisid surnukeha juures valves kuni leinatalituseni. Piiskop Platoni ja tema kaasohvrite ülempreester Nikolai Bežanitski ja ülempreester Mihhail Bleive leinatalitus toimetati Tartus Jumalaema Uinumise kirikus 18. jaanuaril. Leinatalitusest võtsid osa järgmised preestrid: A. Bezanitski. J. Paavel, A. Brjantsev, K. Savi, K. Kolda ja G. Kiiman. 21. jaanuaril, Tartu preestermärter Issidori mälestuspäeval, viidi piiskop Platon õigeusu surnuaia kirikusse. Teda saatis suur rahvahulk ja sõjaväeorkester.

Eesti valitsus andis korralduse piiskop Platoni keha tuua pealinna, kus toimus veel riiklik matus. Teel raudteejaamast Issanda Muutmise Peakirikusse – kus piiskop oli pidanud oma esimese ja viimase esikarjase liturgia – seisid sõdurid mõlemal pool teed auvalves. Kolm orkestrit tulid matuserongi järel. Mälestuslehel olid äratoodud sõnad: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist. (2Tm 4:7-8).

Liturgia ja hingepalve toimetasid ülempreester Karp Tiisik, preestrid Anton Laar, Martin Viik, Joann Paavel ja Nikolai Päts (vabariigi president Konstantin Pätsi vend), diakon Joann Ümarik ja teised, luteri kirikut esindasid pastorid Kentmann ja Mohrfeldt. Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne kui järgmisel pühapäeval. Nädal aega peeti Issanda Muutmise Peakirikus iga päev liturgia ja hingepalve. Lõpmata voolas rahvas piiskop Platoni puusärgi juurest mööda, palvetades ja näidates üles oma austust. Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issanda Muutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik.