Tuleb meenutada, et vähem kui kaks kuud pärast Platoni pühitsemist okupeerisid Saksa väed Eesti. Reisimine polnud sel ajal kaugeltki kerge ettevõtmine, ometi ei takistanud see piiskoppi üheainsa suve jooksul külastamast enamikku Eesti õigeusu kogudusi. Foto piiskop Platonist on olnud osa rühmafotost, mis on võetud ühe piiskopi reisi ajal. Selle foto eest oleme tänu võlgu piiskop Platoni alamdiakonile munk Johannes Jürgensonile, kes saatis piiskoppi kõigil tema reisidel ja hoidis pühitsemise ajal tema karjasekeppi. Piiskop Platoni vangisoleku ajal tõi munk Johannes talle toimiku, mille laskis läbi akna vanglasse. Hiljem oli tema esimene, kes tundis tapetud piiskopi keha ära. Sakslased ei andnud naljalt reisimisluba, ometi õnnestus piiskop Platonil 1918. aasta sügiseks külastada hobustega 35 kogudust. Tema reisikaaslased räägivad, kui huvitav oli piiskopiga öösel tähevalgel sõita, sest piiskop Platon tundis hästi astronoomiat ja kirjeldas peensusteni taevas siravaid tähti.
Igal pool, kuhu piiskop jõudis, algas tema külaskäik jumalateenistusega, misjärel peeti hingepalve kalmistul. Sellele järgnesid arutlused kirikunõukogu liikmetega, kus piiskopile räägiti koguduse murede sõlmküsimustest. Ta andis nõu ja kinnitas rahvast,ning igal pool mäletati piiskop Platoni külaskäike kui kohalikule elule väga olulisi sündmusi.
1918. aasta kevadel saabus piiskop Tartusse, kus ta pühitses Aleksandri kiriku peaaltari; see sündmus tõi rahvale suurt rõõmu ja lohutust. Samal päeval, 21. aprillil, toimus Tartus suurem kogunemine, kus piiskop Platoni eesistumisel pidas nõu 40 saadikut erinevatest kogudustest. Saksa okupatsiooni surve oli iseäranis ränk õigeusuliste ja professor Anton (Ants) Piibu vahendusel saatis piiskop Platon Cantebury peapiiskopile Londonisse märgukirja, milles kaevati sakslaste rõhumise üle Eestis.
Eriti Riias elavad venelased olid ägedalt eestlastele oma piiskopivalitsuse andmise vastu, sest tänini oli Eesti kuulunud Riia piiskopkonna alla. Asja arutati koguni ülevenemaalisel Kirikukogul Moskvas. Eestlased saavutasid endile soodsa otsuse, eriti patriarh Tihoni toetusel. Kuid venelaste tegutsemine Eestis ei lõppenud. Nad läkitasid Moskvasse saadiku, kes esitas kaebuse piiskop Platoni peale selle kohta, et ta kasutas Eesti sini-must-valgeid rahvusvärve ja kutsus rahvast üles alluma põrandaaluse Eesti Ajutise Valitsuse korraldustele ja juhistele. Piiskopile tegi see kaebus muret ja ta ütles: „Enne nad mind rahule ei jäta, kui ma saan Irkutskisse üle viidud. Aga ma ei lähe, ma jään Eestisse.” Tuleb meeles pidada, et nii Venemaa kui ka Saksamaa pretendeerisid sel ajal Eesti territooriumile. Seetõttu olid Eesti iseseisvuse väljakuulutamine, Ajutise Valitsuse loomine ja erilise Eesti lipu kasutamine asjad, mida ei sallinud ei sakslased ega ka vene enamlased ning mida nad sõjaga kaotada püüdsid.
Võitlusele Eesti iseseisvuse eest pühendas piiskop Platon kogu oma mõjuvõimu ja isamaa-armastuse. Tartust sõitis piiskop Tallinna, kus pidas Issanda Muutmise Peakirikus 17. ja 24. novembril jumaliku liturgia, millest võttis osa palju rahvast. Samas võttis ta osa Eesti Maapäeva tööst ja andis kogunenud saadikutele edasi Eesti piiskopkonna usklike tervitused. Pärast jõule tahtis piiskop Riiga sõita, et mõningaid kirikuasju korraldada. Teel haigestus ta ning jäi Tartusse. Arstid tuvastasid tal kopsupõletiku. Pärast pühadest andidest osavõtmist piiskopi tervis paranes pisut ja ta kogus piiskopinõukogu liikmed oma voodi ümber, et kuulda nende muresid ja anda nõu.